esmaspäev, 6. aprill 2009

"Mäng viiki" a. Suuman

Olin Merel on väikeses paadis. Pea kohalt lendasid mööda luiged. Kui ilusad ja graatsilised nad olid! Nad olid siirepärased. Võiks lausa öelda, et liiga perefektsed selles maailmas eksisteerimiseks.

Üsna pea toibusin sellest ilmsi-unest. Olin jõudnud saareni. Saarel nägin rookatusega maju. Vaatasin eemale ning märkasin inimest. Ma tõusin vooris püsti ning Paadi-Eevalt hakkas ahtris laulma. Ta oli vana mees, kelle pilk ütles palju. Kui Eevalt laulis, siis tundus nagu laulaks nooruk, kellel suus välkusid teravad hambad. Mul hakkas kõhe, sest ei tundunud enam, et seilaksin merd vaid hoopis mööda teise mehe saatust.

Ma randusin maale ning paadinina sai otsapidi rannale veetud. Vastas oli meil kari naisi, keda ma alandlikul kombel ka tervitasin.

Saabus öö. Ööga kaasnes ka lai lumi. Ma magasin soojas toas. Nägin unes, kuidas suure noaga nüsisin rannavallilt merikapsa lehti. Hommikul mõtlesin, et mida küll see uni tähendas.

Järgmisel päeval oli hilissügisene päev ning väljas valitses koerailm. Lained peksid vastu Vesikaare Panka. See oli tõepoolest hirmus. Ma seisin selle pangal päris kaua. Merest tõusis minuni suur rahu, kuigi meri ise oli metsik ning rahutu. Mind ümbritses lumi.

Kolmandal päeval tuli peale koduigatsus. Ööga oli ära läinud ka suur torm ning järele oli jäänud vaid vaikus. Kõik oli jääs- meri, maa. Vaid ääretu hall Lääs ei olnud jäätunud.

Neljandal päeval ei olnudki muud teha, kui järgmist päeva oodata. Tuul võiks tõusta ja pühkita minema selle jää. Ma lõin aega surnuks ning otsustasin nõmmele kõndima minna. Vaatasin kajakaid, kes ka oma aega surnuks lõid.

Mind ümbritses paks lumi. Ainult Rihvikul polnud lund. Tuul oli õue täiesti puhtaks pühkinud.

Viiendal päeval võtsin matkapambu selga ning püüdsin sellest kõigest põgeneda. Üks külamees otsustas mind saata. Tal oli väga pikk habe ning teda hüüti mereröövliks. Tutvustasin ennast talle.

Meie tee oli konarlik ning viis üle kivide ja rahnude. Tee oli tõeliselt raske. Lõpuks pöörasime tagasi. Külm ning videvik sundisid tagant. Vahepeal sain ainult riideid kuivaks väänatud ning kummikuid tühjendatud.

Õhtu läks järjest pimedemaks ning varsti ei näinud me enda ettegi.

Lagisevas vees otsustasime suitsud ette panna.

Kuuenda päeva hommikul, kui ärkasin, tundin veel väsimust. Kartsin vaid, et olen jälle ärganud teises maailmas. See saar ei tahtnud minust lahti laskma, hoidis mind tugevalt enda juures. Saar tegi kõik, et mind enda juures hoida. Nii oli torme, kui ka lund.

Üheksandal päeval laskis saar mul minna. Ma olin täiesti närvis. Vähklesin ja värisesin, kuni meenusid luiged.

Tundsin ennast tühisena. Madalamana kui muru. Mõistsin, et kõik, mille üle olin siiamaani õnnelik olnud, on tegelikult tühine. 

2 kommentaari:

pipi ütles ...

Kivirähu töö on puudu.

Triin ütles ...

Rehepapi töö puudub.