esmaspäev, 17. november 2008

Imeloom

Ühel hommikul, kui inimesed tasapisi ärakama hakkasid, läksime meie viiekesti käsikäes aasale jalutama. Kui me olime tunnikese juba niimoodi ligistikku kõndinud, nägime me vilksamisi ühte veidrat olendit. Me liikusime järgemööda ning märkamatult talle lähemale. Loomake aga liikus meist umbusklikult kaugemale. Mõtlesin omaette, et ei tea küll, miks ta meid kardab. Pisike loom oli tõesti väga hirmul ning suutis hädavaevu meie eest põgeneda. Järsku tegi Minni mingit jubedat häält. Vaatasime talle altkulmu otsa, sest just sellised hääled võibad loomakest hirmutada. Liikusime pisikesele aegamisi lähemale. Ma ei tea, kas meile ainult tundus või loomakese hirm tõesti kadus, sest ka tema liikus meile vaikselt lähemale. Varsti oli ta meil päris nina ees ning me saime teda ka katsuda. Kui me olime juba pisikese loomakesega tutvunud, tuli välja, et ta oskab ka inimeste keeles rääkida. Me jäime avasui seda imelooma vaatama. Loomake rääkis, kust ta on tulnud ja mis loom ta selline on. Ta oli täiesti tavaline siil, ainult et ta oskas rääkida. Me liikusime koos siiliga sügavamale metsa. Metsas oli väga pime ja näha oli väga raske. Kobamisi sai edasi liikuda, kuid see oli keeruline ja nõudis palju aega. Varsti jõudsime lagendikule, kuhu inimesed olid oma matkamisest järele jäänud prahi ripakile jätnud. Leppisime siiliga suusõnal kokku, et meie koristame prahi ära, kui tema näitab meile tee koju tagasi. Siil jäi nõusse ning õhtuks olime me tagasi kodus.

1 kommentaar:

Mirjam ütles ...

No Annette, kust tulevad sellised ideed, tekib tõesti küsimus, et millest sa mõtled!?:D