esmaspäev, 1. detsember 2008

Hulgamääruse jutuke

Eile käisime emaga matkamas. Matkasime väga kaua ja kõndisime maha 20 kilomeetrit. Kui olime juba poolel teel, siis hakkas pimedamaks minema. Varsti ei näinud me enam tuhkagi. Ema kõndis minu ees ning hoidis mul käest kinni. Väljas oli täiesti pime ning minul oli hirm.
Varsti jõudsime jõeni, mis oli tervenisti vett täis. Ema proovis jõest üle saada, kuid see ei õnnestunud tal. Hakkaisme kõndima mööda jõe kallast. Kõndisime õige pikka aega, ennem, kui jõgi muutus läbipääsetavaks.
Jõudnud üle jõe, võtsime välja kompassi ning avastasime, et olime pisut teelt kõrvale kaldunud. Kui me olime tagasi õigel teel, siis tuli emal meelde, et tal on tagataskus veidi küpsiseid ning me istusime maha neid sööma.
Kui kõhud täis, liikusime edasi, hakkas juba valgemaks minema. Ema arvas, et oleme päris kaua juba kõndinud, varsti peaksime koju tagasi jõudma. Kõndisime veel tunnikese, kui tundsime, et kõht hakkas tühjaks minema. Toit oli meil otsakorral, kuid me leidsime põõsa alt metsmaasikaid ning sõime neid isegi ülearu palju.
Kui kõhud taas täis, ning juba tagasi teele asutud, nägime me eemal kodu. Me mõlemasdolime väga õnnelikud ning jooksime nii kiiresti, kui jalad võtsid, kodu poole.

Kommentaare ei ole: