Jutustus

Jutustus

Mitte kunagi enam

Juba väiksest peale tahtsin ma minna skyjumpi. See on selline atraktsioon, kus sind pannakse nööridega kinni ja sa hüppad batuudil nii kõrgele, kui saad. Olin alati seda proovida tahtnud, kuid kuna see on üsna kallis, siis on see alati ära jäänud.

Kaks aastat tagasi, kui me käisime Liisa GoLive'l, siis otsustasime selle me ära proovida. "Lähme!", ütles Liisa. Mina jäin muidugi nõusse, sest see on minu alatine unistus olnud. Nii me siis tegimegi. Me läksime kohale ja ootasime järjekorras. Järjekord oli päris pikk, sest üks inimene sai hüpata 10 minutit,

Kui oli käes meie kord, siis me olime juba väga elevil. "Liisa, ma kardan.", ütlesin mina, aga Liisa oli rahulik ja ei pabistanud väga. Meid kinnitati nööride külge ning me olimegi valmis hüppama.

Liisa alustas esimesena, mina olin järgmine. Ma tõukasin ennast batuudilt lahti ja juba ma lendasingi. Olles õhus, mõistsin ma, kui väga ma ikkagi kõrgust kardan ning hakkasin hirmust karjuma. Kuna hoog oli suur ja batuudilt teadupärast põrkab tagasi, siis ma pidin veel mitu korda üles lendama, ennem, kui ma sain maha tulla.

Kui mu jalad taas maad puudutasid, siis ma tundsin suurt kergendust ning otsustasin, et enam ei lähe ma sellele mitte kunagi. Kui Liisa lõpetas ning batuudilt maha ronis, siis ta ütles: "Issand, kui lahe oli! Lähme veel!". Mina vaatasin talle kurja näoga otsa ning pobisesin vaikselt: "Mitte kunagi enam."