Valm

Kord märkas Pärdik, käes tal vanadusepäevad,
et tema silmad nõrgalt näevad.
Kui eks ka selles hädas abi leida või,
ta oli kuulnud; ja kes teab kust
tõipeotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,
küll klaase koputab ja aistest kakub,
kord jälle nuusutab, siis lakub,
pealaele upitab, seab käpalabale –
kuid abi neist ei saa.
"Ptüi, räps!" ta kirub: "Loll vaid olin ma,
et jäingi inimeste loba uskuma;
ei nende narrimistel ole mingit äärt,
ja kasu Prillidest ei jõhviväärtki!"
Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihas
ja pühas vihas
kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,
et ümberringi lendavad vaid killud.

*

Ei nõnda talita vaid ahvisugu,
ka inimestega on tihti sama lugu,
et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.
Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:
siis, teadagi, ei aita ainult sõimust,
vaid vaata aga,
kuis püha lihtsameelsus vihast keebja
kallist asjast – sodi taga.

Küsimused:
1. Pärdiku nägemine halvenes ja ta proovis Prille kasutama hakata. Ta ei tulnud sellega toime, hakkas Prille kohe kiruma ja viskas need vastu maad puruks. Tänu põikpäisele võhiklusele võib kõik hea ja kallis halvaks muutuda.
2. Pärdik ja Prillid olid tekstis nö. tegelased, kelle ümber kogu sündmus käib.
3. Pärdik kehastas rumalat ja põikpäist inimest.
4. Mäletan, et kunagi kinkis mu sõbra vanaisa talle ühe konstruktsiooni, mida ei olnud tegelikult üldse raske kokku panna. Tema oli aga nii elevil, et kui ei saanud esimese korragagi asja kokku pandud, ütles ta, et vihkab seda asja elulõpuni ja see oli niikuinii mõtetu kink.
5. Rebane-kaval, hunt-kuri, karu-tuim, tiiger-salatsev, eesel-rumal, lammas-rumal, jänes-arg